“Kelly, kuidas sa suudad?!”

– 2 minutes read by Kelly –

 

img_2377

“Kelly, ma ei saa aru. Kuidas sa suudad?” on küsimus, mida olen viimasel kahel kuul kuulnud tuhandeid kordi. Peamiselt ikka selle peale, et ma olen enamik hommikuid kell 5 üleval, et hiljemalt kell 7:30 trenni jõuda, kui mitte tunnike varem.

Hea küsimus, paar esimest korda pidin tõsiselt mõtlema (mitte sellepärast, et ma ei teadnud vastust vaid sellepärast, et hakkas hetkeks endale ka imelik tunduma, miks kõik sellest nii suure numbri on teinud) kuidas ma siis suudan või miks ma seda teen?

Sul on kindlasti midagi, mille nimel oled valmis pingutama ükskõik kui palju. Või tegevusi, mida oled nõus tegema ükskõik millal, kus ja kuidas. On eks?

Minu jaoks on see asi tennis või siis sport üleüldisemalt. Ma armastan seda, mida teen. Ma olen üli tänulik, et mul üldse selline võimalus on, sest see kõik pole just odavaim lõbu. Teine oluline tegur on tervis, kui tervis on kehv (mis on praeguses ühiskonnas noorte seas üsna päevakorras teema) siis sa lihtsalt tõenäoliselt ei saagi seda kõike teha. Mul on vedanud, sest potentsiaal areneda kõiges selles, mis uuringute käigus selgus, et on pahasti, oli väga suur. Miks mitte anda siis endale võimalus ja liikuda seda rada pidi, mis endale kõige sümpaatsem ja südame lähedasem on?

Võib olla seisneb põhjus ka selles, et hommikuti on mul palju lihtsam trenni teha kui õhtuti peamiselt seetõttu, et energiat lihtsalt pole. Tennist võin iga kell mängida, aga füüsilisega on veidi teistmoodi.

Aga kõigele lisaks on miskit veel, mis on mulle ülimalt suure väärtusega, see on toetus inimestelt. Eelkõige treenerilt aga ka perekonnalt, sõpradelt ja tuttavatelt. Kui endasse esialgu palju usku pole või ei suuda/ei taha kaugemale näha sellest, milleks sa tegelikult võimeline oled, siis on eelpool loetletud inimesed need, kes on sulle teejuhiks, toeks nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Ma saan aru, et iseenda muutmisel või enda jaoks asjade tegemisel on kõik otsad sinu enda käes ja vastutad ainult sina ise, aga tugi on siiski midagi muud, midagi sellist, milleta mina nii lihtsalt hakkama ei saaks. Tippsportlased alatasa räägivad sellest, kui oluline on neile perekonna toetus ja ilma selleta nad ei oleks seal kus nad on, see tõesti on ülimalt määrava tähtsusega, ükskõik kas tegemist on siis pere, treeneri või sõpradega – see aitab ja mina tunnen treeneri või pere toetavat õlga ka siis, kui neid minu juures pole. Seetähendab, et kui mul on trennis raske, siis ma ei anna alla, sest ma tean, keda ma veel peale iseenda alt vean!

PS! Kui juhtub ja on juhtunud, et ma tunnen, et olen täiesti omapäi kõige sellega, siis ainus asi, mis mind edasi on viinud, on mu enda tahe, MINA tahan elada seda elu ja saavutada neid eesmärke seega, see tegelikult ongi kõige alus ja põhjus miks see kõik alguse sai ja miks see kõik ka siiani kestnud on!

Ma tänan selle mõistmise ja toetuse eest, mida ma oma perelt, treenerilt ja sõpradelt saan.


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s